Silva
2 toodet
Poolikõnd on juba aastaid tuttav asi. Ma ei tee seda iga nädal, aga ma ei häbene ka postide tempos liikuda. Kui jalutuskäik on suunatud terviserajale või pinnasteele, on postid ässad. Teisalt, kui sõidan ainult asfaldil, siis ei saa ma postide kummisusse kõva tee pinda korralikult näksima. Kas see on tehniline küsimus või tootearenduse koht.
Varraste kasutamine oli väga lihtne postidega kaasasolevate juhiste järgi. Olin selle osa pärast juba ette veidi närvis, sest olen laisk juhiseid lugema ja veel laisk neid järgima. Vardad tundusid käes väga hästi ja käerihm oli kergesti reguleeritav erineva paksusega kinnaste nõudmistele. Ka välimus ei jäta kriitikaruumi.
Ekraani juhtimine põhineb paaril nupul. Keset jooksu saab ka tuli vajutada ja vaadata, mis odomeetrile on kogunenud. Funktsioon nõuab aga kinda eemaldamist, mis iseenesest on igati arusaadav. Huvitav oli jälgida sammude kogunemist (=kepi lööke). Kiirus ja distants olid ka huvitavad, aga ma ei usu seda tüüpi kaloriloendurisse kui muusse kui teejuhisesse.
Peab ütlema, et need ritvad annavad põhilisele ritvapüügile lisatõuke ning meetrist julgustatuna tekib tunne, et tahaks plaanitust veidi pikemat jooksu teha või konarustesse pisut nalja süstida, kasvõi selleks, et ennast näidata. Need pulgad on ideaalne jõulukingitus aktiivsele inimesele, kes soovib enda arengut jälgida. Minu jaoks piisab jooksu ajal ekraani vaatamisest ja koju jõudes tulemuse kontrollimisest. Entusiastlikum inimene võiks pooluste totaalsest infoseisust jälgida, kuidas koolitus on arenenud.
Vajan uusi stiimuleid ka liikumise vallas. Ma tunnen põnevust uute asjade pärast, vähemalt mõnda aega. Poolikõnd on vaieldamatult hea asi ja seda ei saa kõigile soovitada!
Nüüd läksin esimest korda elus jalutuskeppidega jalutama. Põhimõtteliselt olin spordialast väga entusiastlik ja huviline proovima selle efektiivsust võrreldes tavakõnniga, kuid õues käimine osutus üllatavalt keeruliseks. Põhjuseks oli hirm, et kaasreisijatel on mu jalutuskepid päris lõbusad. Elan peaaegu Helsingi kesklinnas ja minu jooksumaastikuks on Töölönlahti piirkond. Siin treenijate seas ei kuulu teivaskõnd tippspordialade hulka. Esimesele jooksule asusin varahommikul pimeduse katte all poste testima ja läbisin katse küll kiitusega, kuigi kahtlesin veel, et näen iga mööduja näol väikest naeratust.
Varraste välimus rõõmustab mu silma. Tagasihoidlik värvus sobib minu sooviga vähemalt esialgu jooksud võimalikult madala profiiliga läbida. Vardad on mõnusalt kerged ja eriti randmepaelad tunduvad kätt ja selle liikumist suurepäraselt toetavat.
Postide ülespanek võttis aega vaid mõne minuti ja oli ülimalt lihtne, kui võtsite hetke ja järgisite selgeid juhiseid. Keset reisi ei jõua ära oodata, millal saab ekraani vahtida, aga jooksu lõpus on minu jaoks absoluutselt oluline saada numbrilist infot esituse kvaliteedi kohta. Pulsikell on selleks muidugi väga käepärane, aga minu mõõdik ei mõõda distantsi, samas kui postid arvutavad seda ka. Nutikelladega saab ka kõndima hakata, ilma et peaks paigaldama pulsikella vööd, mis mõnikord tundub tülikas.
Teivaskõndimise tehnika on minu jaoks ehk veel veidi pooleli. Pulgad paistavad põrkavat, eriti asfaltpinnal, nii et käsitsi tehtud tent on kuidagi jõuetu. Harjutades aga liigutuste ulatus muutub ilmselt efektiivsemaks.